Estonian Basic-School Chemistry Exam key terms

Aine väikseim osake, mis säilitab selle keemilised omadused; koosneb tuumast (prootonid ja neutronid) ning seda ümbritsevatest elektronidest.

Kahest või enamast keemiliselt seotud aatomist koosnev osake, mis on paljude ainete väikseim iseseisev üksus, näiteks vesi H₂O.

Laenguga osake, mis tekib aatomist või molekulist elektronide kaotamisel või lisamisel; positiivne ioon on katioon, negatiivne anioon.

Sama prootonite arvuga aatomite liik, mida tähistatakse keemilise sümboliga ja mis on paigutatud perioodilisustabelisse järjenumbri järgi.

Elementide tabel, kus elemendid on järjestatud kasvava aatomnumbriga ning rühmadesse ja perioodidesse, nii et sarnased omadused korduvad perioodiliselt.

Jõud, mis hoiab aatomeid või ioone koos aines; tavalisimad liigid on kovalentne side, iooniline side ja metalliline side.

Side, mis tekib kahe aatomi vahel ühiste elektronpaaride moodustamisel, näiteks vesinikumolekulis või süsinikdioksiidis.

Tugev tõmme vastaslaenguga ioonide vahel, mis tekib metalli ja mittemetalli ühinemisel ning hoiab koos soolade kristallvõret.

Protsess, mille käigus lähteained muunduvad saadusteks, katkedes ja tekkides keemilisi sidemeid; aatomite liik ja arv ei muutu.

Keemilise reaktsiooni üleskirjutus valemitega, kus nool näitab muutuse suunda ning koefitsiendid tagavad aatomite arvu võrdsuse mõlemal pool.

Reaktsioonivõrrandi koefitsientide leidmine nii, et iga elemendi aatomite arv oleks lähteainetes ja saadustes võrdne, järgides massi jäävuse seadust.

Aine, mis reaktsiooni alguses kulub ja muundub saadusteks; reaktsioonivõrrandis kirjutatakse lähteained noole vasakule poolele.

Aine, mis tekib keemilise reaktsiooni tulemusena lähteainetest; reaktsioonivõrrandis paikneb saadus noole paremal poolel.

Keemilises reaktsioonis ei muutu ainete kogumass: lähteainete mass võrdub saaduste massiga, sest aatomid ei teki ega kao.

Protsess, kus aine kaotab elektrone või liitub hapnikuga; näiteks metalli roostetamine või põlemine, millega kaasneb sageli soojuse eraldumine.

Protsess, kus aine saab elektrone või kaotab hapnikku; toimub alati koos oksüdeerumisega ning on oluline metallide tootmisel maagist.

Reaktsioon, milles eraldub keskkonda soojust, nii et segu või anum soojeneb; näiteks põlemine ja neutralisatsioon.

Reaktsioon, mis neelab keskkonnast soojust ja mille käigus segu jahtub; näiteks lubjakivi lagunemine kõrgel temperatuuril.

Kahest elemendist koosnev ühend, milles üks element on hapnik; näiteks veeaur, süsinikdioksiid ja raudoksiid.

Aine, mis vesilahuses annab ära vesinikioone ja mille pH on alla 7; reageerib aluste ja metallidega, maitselt hapu.

Aine, mis vesilahuses seob vesinikioone või annab hüdroksiidioone ja mille pH on üle 7; tuntud alused on hüdroksiidid, näiteks naatriumhüdroksiid.

Ühend, mis tekib happe ja aluse vahelisel neutralisatsioonil või happe ja metalli reaktsioonil; koosneb katioonist ja anioonist, näiteks naatriumkloriid.

Arvuline skaala vahemikus 0–14, mis näitab vesilahuse happelisust või aluselisust: alla 7 on happeline, 7 neutraalne, üle 7 aluseline.

Happe ja aluse vaheline reaktsioon, milles tekivad sool ja vesi ning lahuse pH läheneb neutraalsele; kasutatakse ka happelise pinnase või reovee korrastamiseks.

Aine, mis muudab lahuses värvi sõltuvalt pH-st ja näitab seega happelisust või aluselisust; tuntumad on lakmus ja fenoolftaleiin.

Ühtlane segu lahustist ja selles lahustunud ainest; näiteks soolavesi, kus vesi on lahusti ja sool lahustunud aine.

Suurim aine kogus, mis teatud temperatuuril saab kindlas lahusti koguses lahustuda; väljendatakse tavaliselt grammides 100 grammi lahusti kohta.

Lahustunud aine hulga ja lahuse mahu või massi suhe; molaarne kontsentratsioon näitab moolide arvu ühes liitris lahuses.

Aine hulga ühik, mis sisaldab Avogadro arvu osakesi (umbes 6,02 × 10²³); üks mool ainet kaalub sama palju gramme kui näitab molaarmass.

Ühe mooli aine mass grammides, mis arvutatakse aine valemi elementide aatommasside summast; ühik on g/mol.

Reaktsioonivõrrandi koefitsientide põhjal tehtav arvutus, mis seob lähteainete ja saaduste koguseid moolides, massides või gaaside mahtudes.

Orgaaniline ühend, mis koosneb ainult süsinikust ja vesinikust; jaguneb küllastunud ühenditeks nagu metaan ja küllastumata ühenditeks nagu etüleen.

Orgaaniline ühend, mis sisaldab hüdroksüülrühma –OH; tuntuim on etanool, mida leidub kääritatud jookides ja kasutatakse desinfitseerimisvahendina.

Orgaaniline hape, mis sisaldab karboksüülrühma –COOH; näiteks äädikhape äädikas ja sidrunhape puuviljades, annab hapu maitse.

Väga suur molekul, mis koosneb korduvatest väiksematest ühikutest ehk monomeeridest; näiteks polüetüleen ja tärklis.

Kiire oksüdeerumisreaktsioon hapnikuga, millega kaasneb soojuse ja valguse eraldumine; täielikul põlemisel tekivad süsinikdioksiid ja vesi.

Maakoorest kaevandatav või ammutatav kütus, näiteks kivisüsi, nafta ja maagaas, mis on tekkinud elusorganismide jäänustest miljonite aastate jooksul.

Atmosfääri gaas, mis neelab soojuskiirgust ja hoiab Maa pinna soojana; peamised on süsinikdioksiid, metaan ja veeaur.

Laboris kohustuslikud käitumisreeglid: kaitseprillid, hästi ventileeritud ruum, kemikaalide õige märgistamine ning keelud maitsmise ja otsese nuusutamise kohta.

Laboritööks kasutatav ese, näiteks keeduklaas, mõõtsilinder, pipett, kolb või kaal; valitakse vastavalt mõõdetavale suurusele ja täpsusele.

Katse tulemuste põhjal tehtud põhjendatud väide, mis vastab püstitatud hüpoteesile või lükkab selle ümber ning tugineb tehtud mõõtmistele ja vaatlustele.