Karl, veip ja uus sõpruskond alevikus
Karl on 13-aastane ja kolis augustis koos vanematega Tallinnast Võrumaale 900 elanikuga alevikku. Karli isa töötab Soomes ja on kodus ainult üle nädala. Uues klassis on 12 õpilast ja enamik neist on koos käinud juba lasteaiast. Karl käis Tallinnas neli aastat ujumistrennis ja tahab jätkata, sest bassein on kaheksa kilomeetri kaugusel. Õhtuti käib ta noortekeskuses, kus koguneb 14–16-aastaste seltskond. See seltskond veedab aega metsatukas, kus suitsetatakse veipi, ja naerab välja need, kes trenni lähevad. Noortekeskuse juhendaja on 24-aastane ja populaarne, temaga räägitakse kõigest. Karl on hakanud trenni vahele jätma, et sõpradega koos olla, ja varjab emale, et metsatukas veipimine toimub. Kooli kodukord keelab kooli territooriumil ja kooliüritustel veipimise. Klassijuhataja märkab, et Karli hinded on kahe kuuga langenud kahe palli võrra, ja ema küsib, miks poeg enam trenni ei taha minna. Karl vastab: „Siin pole lihtsalt midagi teha.”
1. Millised sotsialiseerimise agendid Karli olukorras mõjutavad ja millised neist on praegu kõige tugevamad? Põhjenda, millised neist on primaarse ja millised sekundaarse sotsialiseerimise agendid.
Read the worked answer
Karli puhul toimib korraga neli agenti. Perekond (ema ja Soomes töötav isa) on primaarse sotsialiseerimise peamine agent – seal on kujunenud Karli põhiväärtused, harjumused ja trenniharjumus. Kool ja klassijuhataja on sekundaarsed agendid: need annavad teadmisi, reegleid ja hinnanguid, aga ei asenda perekonda. Eakaaslaste rühm noortekeskuses on samuti sekundaarne, kuid 13-aastasel muutub see ajutiselt kõige mõjukamaks: just seal rahuldatakse kuulumisvajadus kohas, kus Karli maine ja sõbaskond puuduvad. Treener ja bassein on samuti sekundaarne agent, kuid geograafiliselt eemal ja nõrgema igapäevase kontaktiga.
Järeldus: mõjukaim ei ole praegu see, kes on „ametlikult” tähtis (kool), vaid see, kelle heakskiitu Karl hetkel kõige rohkem vajab. Sotsialiseerimine ei ole ühesuunaline protsess – Karl valib ise, kellega ta tahab sarnaneda, ja see valik sõltub sellest, millise rühma liikmeks saamine tundub talle hetkel võimalik ja turvaline.
2. Too välja rühma normid ja väärtused selles loos ning selgita, kuidas toimivad formaalsed ja mitteformaalsed sanktsioonid. Miks ei pruugi kooli kord üksi Karli käitumist muuta?
Read the worked answer
Normid ja väärtused. Rühma normid on käitumisreeglid: trenni mitteminek on „normaalne”, veipimine on rühmas tavaline, metsatukas toimuvast ei räägita täiskasvanutele ja „reetmine” ei ole lubatud. Nende taga olevad väärtused on kuulumine, lojaalsus sõpradele, vabadus ja täiskasvanulikkuse demonstreerimine; tervis ja hoolitsus enda eest on aga rühmas madalama staatusega.
Formaalne sanktsioon on kooli kodukord ja sellele järgnev vestlus, hoiatus või vanemate teavitamine. Mitteformaalsed sanktsioonid on naeruvääristamine, ignoreerimine, kõrvalejätmine, meemid.
Formaalne sanktsioon ei muuda käitumist üksi, sest: (1) see kehtib kooli territooriumil, aga norm kehtib metsatukas ja internetis, kus kooli voli ei ulatu; (2) see karistab üksikut, aga rühma heakskiit on Karli jaoks väärtuslikum kui hoiatus; (3) keeld ei anna talle alternatiivi – kui ta trenni läheb, jääb ta üksi. Käitumise muutmiseks peab muutuma rühma norm või peab Karlil olema teine rühm, kuhu kuuluda.
3. Mida saaksid ema, klassijuhataja ja noortekeskuse juhendaja koos teha, et Karl ei peaks valima sõprade ja trenni vahel?
Read the worked answer
Kolme osaleja koostöö. Ema ei peaks alustama keeluga – keeld suurendab tõenäoliselt vastupanu ja peitmist. Mõistlik on uurida, mida Karl noortekeskuses tegelikult otsib (kuulumist, põnevust, sõpru), ja pakkuda kompromissi: trenn jääb alles, aga harvem või teisel kujul, näiteks kokku lepitud päevadel koos sõiduga.
Klassijuhataja saab korraldada individuaalse vestluse, kus räägitakse faktidest (veipimise tervisemõju, sõltuvus) ilma moraliseerimiseta, ja kaasata Karli koolielu – anda talle roll, mis tõstab staatust. Noortekeskuse juhendaja on võtmeisik: tema saab rääkida rühmaga tervisest ja piiridest nii, et see ei tule „kooli poolt”, ning korraldada noortekeskuses tegevusi, mis ei konkureeri trenniga. See on ka põhjus, miks sekkumine peab toimuma just seal, kus norm kehtib – mitte ainult kooli kabinetis.
Kokkuvõtteks: eesmärk ei ole Karli sõpru ära lõhkuda, vaid vähendada hinda, mida Karl peab sõprade ja trenni vahel valides maksma. Kui veipimine jääb püsima, tuleks kaasata koolipsühholoog.